2006. aasta veebruaris avati külastajatele uus Kunstimuuseum. KUMU projekti puhul on kindlasti märkimisväärne, et kasutada tuli mitmeid uusi ning ebatavalisi tehnoloogiaid ja materjale. Muuseumisse viiv kuni üheksa meetri kõrgune tunnel esitas oma väljakutsed. Sisuliselt on tegemist suures osas maa-aluse ehitusega (horisontaalsetest pindadest on “maa all” ca kaks kolmandikku), mistõttu tuli paigaldada näiteks ca 10 000 ruutmeetrit hüdroisolatsiooni ning teha muidki töid, mis ehk esmapilgul kõik välja ei paistagi.

Esmakordsusest ja unikaalsusest lähtuvalt tuli meil kasutada erilahendusi ruumide sisekliima-, turva- ja valvesüsteemidele, et tagada kultuuriväärtuste säilimine. Muuseumihoone rajamine 24 meetrisesse paejärsakusse tehtud poolkaarjasse süvendisse tõi endaga kaasa ainulaadse vajaduse meie ehituspraktikas – arvestada tõsise kiirgusohuga nii projekteerimisel, ehitamisel kui ka hilisemas ekspluatatsioonis. Lahtilõigatud paekivikihistute all lasuva diktüoneemakilda paljandi (kivistunud ja orgaanilise ainega segunenud savi) ja kuni 0,5 m paksuse muuseumiseina vahele jääv vertikaalne 12-15 m kõrgune koridor töötab lisaks drenaaživete kogumisele ka radooni kogumise kanalina ja on ventileeritav, nagu on ventileeritavad ka kõik hoone ülejäänud ruumid. Projekteeritud ja teostatud raudbetoonkonstruktsioonide paksus tagab muuseumi töötajate ja külastajate ohutuse.

KUMU hoone pälvis ehitaja eriauhinna konkursil “Aasta Betoonehitis 2005”.